Milano. Õhtu ülõpilastega.

Mõtlesin, et panengi pealkirjaks, kuidas minust Milanos tudeng sai, aga see oleks ülepakutud.

Viimane päev Viinis

Nädal on just paras aeg linnapuhkuseks. Kõike, mida ühel ilusal iidsel linnal pakkuda, ei suuda ju nagunii mitte iial kogeda ja vaadata. Loetlen, mis  sel korral päevaplaanist välja jäid:

•  kuulsate muusikutega seotud muuseumid (v.a. vahakujude muuseum);
• teatrietendus riigi - või rahvusooperis;
• Hundertwasseri maja;
• mõni iidne ujula koos saunadega;
• Donauturm;
• surnuaed ja matusemuuseum.

Kuna peab jääma ka aega mõtete kogumiseks ja elamuste talletamiseks, siis liiga palju uusi muljeid pole hea. 

Seitsmes päev Viinis

Plaan sõita Viini kesklinnast natuke eemale, et vaadata viinamarja välju ja maitsta kohalikku veini. Päikest ikka ei ole - väga lootsin, et tänaseks taevas pilvitu. (Järgneb)

Kuues päev Viinis

Suures hotellis rikkalik hommikusöök ja jalutuskäik turule - nii algab taas ühks pilvine päev, õnneks ei saja, kuid õhk on jahe ja karge. Valin oma plaanitud maitseained ja kümne euro eest saan neid üsna palju, lisaks degusteerimise tasuks ostan ka peotäie magusaid metsapähkleid. Veel on aega hotellitoa vabastamisega, jalutan veel veidi mööda tänavaid ja sooritan mõned sisseostud: saan omale uue kleidi ja pluusi ja soolatopsid. Head kohvi pakub Budapest Bistro, lisaks pisikesi magusaid saiakesi - mida rohkem ostad, seda odavamalt ampsu saad. Tõesti armas väike kohakene. (Jätkub)

Viies päev Viinis

Ärkan oma luksuslikus toas ja sedapuhku pean hommikukohvile minema hotellist väljapoole - see sobib hästi, sest roosa-pruunikirju Aida pakub maitsvat kohvi ja imelist õunatorti, enamat polegi tarvis. Et kodus hiljem ka miski Viini meenutaks, siis teen varajase ostu: saan kolmetosina kena ja praktilise söögiriista omanikuks. Kohvri võin seekord südamerahus hotelli jätta ja ise suunduda Belvedere lossi, mis vaid veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Kuna ka sõber googel-map mängib vahepeal vingerpussi ja näitab ringiga teed, siis jalutan veidi rohkem ja näen ka rohkem: uudistan tee peal ühte kirikut. Muidugi nägemist väärt on ikka loss ise ja siis veel suurepärased maalid. Võtan omale seekord ka audiogiidi, mida lunastatakse mulle vaid ID-kaardi vastu. Klimt ja Schiele ja teised uhkete saalide seintel - vaatan maale ja imetlen akendest imelist vaadet lossi õuele. Aeg-ajalt piilub päike ja muudab selle uhkuse veel pidulikumaks ja veel säravamaks. Tunnen, kuidas küllastun, on aeg tagasi jalutada, et koos kohvriga uude hotellituppa kolida. 

Kuna järgmine peatuspaik asub otse metroopeatuse kõrval, siis on õige ja viimane aeg sõita loomaaeda. Jõuangi kohale just viimasel tunnil enne sulgemist. Enam üllatab mind arhidektuur: ka loomaaed on pärit nn vanast ajast, aga kohati liigagi kaasajastatud. Ükte käiku sisenedes ehmatan end poolsurnuks: seisan silmitsi suure lõviga ja meie vahemaa on vaid meeter või kaks. See pole võimalik! - ütleb mu mõistus ja tardun hetkeks. Õnneks tuvastan lõpuks ikkagi klaasi meie vahel ja ohkan kergendatult. Enne pilkast pimedust jõuan tagasi.

Neljas päev Viinis

Seekord ometi ärkan äratuskellata õigel ajal, et täpselt kell koheksa alustada hotellis hommikusöögiga, mis on kahtlemata parim osa selle öömaja juures, muidu meenutab hoone pigem üliõpilaste ühikat ja seda ta ka osaliselt on. Kuigi kohviaparaat pakub laias valikus erinevate nimedega jookse, siis õiget kohvi saab ikka vaid õigest Viini kohvikust - hotelli kohvid meenutavad pigem lahustuva pulbri jooki, Aga söök on piisavalt mitmekesine ja maitsev ning mitvevärvilised kohvitassid ja taldrikud laual  väga armsad.

Otsustan minna lähedale jalakäiate tänavale, et osta sealt kohvikapsleid koju kaasa ja külastada kena vaatega veinibaari - kohvikut, turg siin lähedal las ootab veel, sest see jääb just tee peale, kui suundun järgmisse hotelli.  Jalakäiate tänava ääres ahvatleb mind suur jalavarjude kauplus ja ma ei saa ostmata jätta kahte soodsa hinnaga saapapaari - need on just sellised nagu hetkel vajasin. Päeva peale hakkab järjest rohkem vihma sadama ja just saapaid lähebki tarvis. Veel mõned ostud ja hommikune aeg on otsas. Hotellis pakin kärmesti kokku oma asjad kohvrisse ja jalutan järgmise öömaja suunas. Tee peale jääb ette jälle üks kena iidne kohvimaja - valin koduse pasta praetud munatükikestega ja veedan mõnusalt aega. Sõber mobla juhatab mind peagi edasi ja pärast jalutuskäiku otsustan tänavakohvikus varikatuse all pannkoogiribadega supi süüa ja lihtsalt vihmast Viini jälgida. Uus hotellituba on avar ja luksuslik, toas on vann ja kööginurk, patt oleks kohe jälle linna peale tormata - istun netis ja otsin spaade ja termide võimalusi, aga internett on aeglane ja ahvatlevaid valikuid pole.

Kuidagi peab ju päeva ikkagi meeldejäävaks muutma. Sõidan trammiga linna ja istun ümber teise trammi, mis teeb giidituuri mööda ajaloolist ringteed. Kollastest tillukestest kõrvaklappidest kuulan venekeelset hoonete tutvustust... Abiks ikka, et Viinis paremini orienteeruda. Kohe trammilt väljudes leian end pisikeselt vanakraami täikalt, uudistan natuke ringi ja suundun juudikvartalisse, kus tutvun juudimuuseumiga. Mingit erilist elamust tilluke muuseum ei paku, aga vanalinna tänavad ja väljakud on küll kenad. Õhtuks on varuks jällegi üks iidsetest kohvimajadest, kus maitsen ära guljašš-supi ning hilisõhtul soojendan hotellitoas vorstikesi veini kõrvale ning lõõgastun soojas šampoonivahu vannis. See siis ongi minu Viini spaa. 

Kolmas päev Viinis - teatripäev

Hommikusöök pubis

On pühapäev ja magan pühapäevaselt kaua, sest sel hommikul tukuvad ka Viini kohvikud veel. Kella üheksa ajal võtan teekonna ette, et kodus  varem välja otsitut kohvimaja külastada, aga juba umbes ülejärgmisel tänavanurgal muudan meelt ja astun avara, kuid inimtühja pubi uksest sisse. Tellin hommikusöögiks praetud munad ja muu, mis sinna juurde kuulub. Oh, milline muusika 80ndate algusaastatest! Kas see tõesti oli kõik 35 aastat tagasi?  Kes oleks siis võinud arvata, et kord istun Viinis ühes pubis ja kuulan hommikukohvi juues kord taas just neid  lemmiklaule.

Oh, milline muusika!

Pean plaane, et mida pilvise päevaga peale hakata. Mööda tänavat jalutades ja pisikestest armsatest vanadest majadest pilte plõksides avastan teatri, lähen hotellituppa tagasi, kus surfan veidi netis ning idee on sündinud. Nüüd tarvis see plaan ellu viia. Teen aja parajaks ja lähen koos kohvriga päevasele muusikalile piletit ostma, saan viimase - kolmas rida. Nüüd jõuan parajasti uue hotellini jalutada, kohvri tuppa jätta ja metrooga teatrisse sõita. Enne etendust jääb küll pisut aega, et veidi ringi jalutada ning püstijalakohvikus nälga kustutada. Kammerteatri saal pole  eriti suur, aga suursugune sellegi poolest. Publik   enamuses 50+ ja muusikal homoseksuaalide abielust võetakse väga hästi vastu ning minu meelest on muusikali kunstiline tase kõrge, unustamatu mulje pakub tantsugrupi koomilises võtmes kabaree programm. Rohkem ma Viinis seekord teatrisse ei kipu, sest liiga palju head pole enam hea.

Tüüpiline kahekordne

Restaurant Fromme Helene

Herzilein Wien Lastemood

Üks võimalus hommikusöögiks

Tänavanurgake kammerteatri juures

Teatrisaal, kust vaatasin etendust
La Cage aux Folles

Peale etendust lähen ja maitsen ära Viini snitsli ning kõht saab korralikult täis. Õhtusöögiks ostan hotellituppa kaasa Sacheri torti, üht kuulsamat terves maailmas ning karbikese odavat sushit. Ega ma pimedal õhtul enam tänavale kipugi, sest homme ju ka päev.

Viini snitsel

Õhtueine