Ärkan oma luksuslikus toas ja sedapuhku pean hommikukohvile minema hotellist väljapoole - see sobib hästi, sest roosa-pruunikirju Aida pakub maitsvat kohvi ja imelist õunatorti, enamat polegi tarvis. Et kodus hiljem ka miski Viini meenutaks, siis teen varajase ostu: saan kolmetosina kena ja praktilise söögiriista omanikuks. Kohvri võin seekord südamerahus hotelli jätta ja ise suunduda Belvedere lossi, mis vaid veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Kuna ka sõber googel-map mängib vahepeal vingerpussi ja näitab ringiga teed, siis jalutan veidi rohkem ja näen ka rohkem: uudistan tee peal ühte kirikut. Muidugi nägemist väärt on ikka loss ise ja siis veel suurepärased maalid. Võtan omale seekord ka audiogiidi, mida lunastatakse mulle vaid ID-kaardi vastu. Klimt ja Schiele ja teised uhkete saalide seintel - vaatan maale ja imetlen akendest imelist vaadet lossi õuele. Aeg-ajalt piilub päike ja muudab selle uhkuse veel pidulikumaks ja veel säravamaks. Tunnen, kuidas küllastun, on aeg tagasi jalutada, et koos kohvriga uude hotellituppa kolida.
Kuna järgmine peatuspaik asub otse metroopeatuse kõrval, siis on õige ja viimane aeg sõita loomaaeda. Jõuangi kohale just viimasel tunnil enne sulgemist. Enam üllatab mind arhidektuur: ka loomaaed on pärit nn vanast ajast, aga kohati liigagi kaasajastatud. Ükte käiku sisenedes ehmatan end poolsurnuks: seisan silmitsi suure lõviga ja meie vahemaa on vaid meeter või kaks. See pole võimalik! - ütleb mu mõistus ja tardun hetkeks. Õnneks tuvastan lõpuks ikkagi klaasi meie vahel ja ohkan kergendatult. Enne pilkast pimedust jõuan tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar