 |
| Raekoda |
 |
Munch sinisel taustal |
Magan end mõnusalt välja ja naudin hotelli kenas stiilses hommikusöögitoas päeva algust koos jaheda ja maitsetu kohviga, aga muidu on kõik suurepäarane ja kui jõuan viie minutiga võimsa uue (õigemini viimati ehitatud) raekoja ette, kus paistab päike, mängib muusika ning kõik inimesed naeratavad, siis midagi enamat ei oskagi tahta. Võtan sihiks täna Albertina palee, kus ootamatult lummab mind melanhoolne Munch oma tõsidusega, tumedad pildid mürkrohelisel või õhtusinisel seinal mõjuvad nagu karje. Karje õnnele sünni ja surma vahel - elu võib ju lõbus olla ka nii, et sa pole eales õnnelik. Loen seintelt kunstniku mõtteid nii inglise kui ka saksa keeles - need mõjuvad kummituslikult.
Kui Munch meenutab mulle Oslot ja Monet Pariisi, siis Picasso nii Berliini, Amsterdami kui ka Nizzat...Kindlasti alates tänasest hakkab Munch mulle ka Viini meenutama, kuigi see au võiks ikka Klimtile jääda. Omaette helgema elamuse pakuvad Albertina palee uhked saalid, mis on avatud muuseumina. Parajasti kaetakse ühes saalis pulmalistele laudu ja pildistatakse pruutpaari, ka mina ei jäta võimalust kasutamata.
 |
| Pruutpaar Albertina palees |
 |
| Tassike kuuma šokolaadi |
 |
| Cafe Landmann |
Kuna lõunasöök piirdub Mozardi tänavakohvikus tassikese kuuma šokolaadiga ja õhtuooteks joon päeva esimese ja ainsa õige kohvi kohvimajas nimega Cafe Landtmann, siis on õhtuks kõht ikka kohe väga tühi, aga õnneks pole muretsemiseks põhjust, sest päev varem õnnestus mul õhtusöögiks kodutänava Mexiko restoraanis laud kinni panna. Lihtne ja soe grillitud kana-paprika-sibula salat tortillal koos suure kuhja rohelise salatiga kustutab mõneks ajaks nälja, jalutan pool tunnikest jalakäiate alleel, mis on minu meelest laupäeva õhtu kohta liiga tühi, kuid kõrvaltänavad on päris inimtühjad, isegi koeri ega kasse pole luusimas. Seda mõnusam on küünlavalgel retro-kohvikus jalga puhata, et siis veel netis kiidusõnu saanud kodune restoran üles otsida. ... on tõersti lihne ja muljetavaldav, kuid lambaliha pole midagi enamat kui üks kodupraad, mis küll tavaliselt õnnestub hästi. Aga nagu kodus ikka, võib mõnikord kokk toidu vähe üle soolata, Seekord vist oli õhtuks toiduvalmistaja nii väsinud, et terve soolatoos kukkus kastme sisse, isegi küüslaugu seibidel kastmes on vaid soola maitse. Nii tulisoolast kastet pole ma üheski restoranis varem saanud. Riis krõmpsub hammaste vahel ja rasv tilgub suust, aga muidu on maitsev. Ma tõesti usun, et kui teine kord veel peaksin sinna minema, siis on lihtsalt parem päev ja kodune õhkkond seal mulle tõesti väga meeldib.
Läbi pimedate tühjade tänavate jõuan õnnelikuna hotellituppa.
 |
| Kodune kõrvaltänava kohvik |
 |
| Kodune kõrvaltänava pubi |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar