Esimene päev Viinis

Seisan Tallinna lennujaama ees, joon paar lonksu värsket porgandimahla ja pahvin suitsu, ilm on karge ning selge. Lennujaama kaupluses mängib musa: mahe naishääl teatab lauldes, et oma asju ei tohi järelvalvetta jätta. Väljuva lennu väravaesine on kujundatud hubase kohvikuna, kus ma kohvita mõnusalt lennule pääsemist ootan.

Estonian Airi lennumasin üllatab mind, sest reisijate salongi  saab võrrelda bussi omaga ja muidugi miks mitte sõita ilma pingimaabrita: aknats näeb välja ja WC-sse pääseb kedagi äratamata. Jään kohe lennu alguses tukkuma ja mind äratab stjuardess   pakkudes kohvi. Loen läbi kaasavõetud vanad ajalehed: harin end pagulaste teemal. Jah, süürlasele on perekond väga tähtis ja perekonda kuulub praktiliselt kogu lähim suguvõsa, kes tahavad koos elada. Kahjuks jätkusuutlikku ja head lahendust siin tuleviku suhtes pole. 

Mind tervitab vihmane Viin. Kiirrong viib veerand tunniga kesklinna, kust hotellini jääb maad üle kolme kilomeetri jalutamiseks. Nii ma siis astun: ühes käega sõidutan kohvrit ja teisega hoian nutikat, kust jälgin kaarti. Möödun linnapargi väravatest, astun korra Stadtparki sisse ja teen esimese foto. 

Stadtpark

Jalutan mööda kuulsat ringteed, silman suuri väljakuid ja lõpuks jõuan muuseumite kvartalisse. Viin jätab ikka tohtult uhke mulje, siin on Pariisiga võrreldes kuidagi avarust ja õhku rohkem, pigem meenub esmakohtumisel Riia linna, Kui mind  lahutab öömajast vaid viimased 900 meetrit, saab  telefonil aku tühjaks. Seisan hetke nõutult, aga siis otsin kotipõhjast välja paberil linnakaardi ning teekond jätkub. Kõige raskem on õiget maja üles leida: käin edasi-tagasi. Majal numbrit ega väljapaistvat silti pole. Aga uksed on siin suured, mõned isegi väga suured: sobiksid 3-meetristele Kalevipojale näiteks. Minu hotelli juugendstiilis uksed on lisaks ka väga ilusad. 

Tafelspitz

Varajane õhtusöök klassikalises Viini kohvikus, kus teenindus on näiliselt kiire ja asjalik, kuid pidevalt jagab ettekandjast proua vabandusi, et  unustas midagi või lihtsalt ei jõudnud veel  ja tormab pooljoostes mööda kliente aina edasi, Siiski jään jään ülimalt rahule ja Viini rahvustoit tafelpiltz maitseb suurepäraselt.

 Magustoduks söön aga klassikalise õunastruudli juba oma hotelli  tänava restorani keldrisaalis, kus  naudin bluusi ja viinlaste seltskonda. Need prouad ja härrad siin istuvad tihedalt koos nagu üks suur pere, jutustavad kõik omavahel ja viskavad nalja. Kahest esinejas üks meeldib mulle kohe väga ja see mees on Sir Oliver Molly. Aga mitte nii väga, et jääksin ka kontserdi teist poolt kuulama, lihtsalt väsimus tuleb vägisi peale ja meelitab mind hubasesse hotellituppa. Aga teise mehe nimi on Erik Trauner.

Kohvik Eiles

Eiles interjöör

Restoranis Fromme Helene bluusiõhtu