Viimane päev Viinis

Nädal on just paras aeg linnapuhkuseks. Kõike, mida ühel ilusal iidsel linnal pakkuda, ei suuda ju nagunii mitte iial kogeda ja vaadata. Loetlen, mis  sel korral päevaplaanist välja jäid:

•  kuulsate muusikutega seotud muuseumid (v.a. vahakujude muuseum);
• teatrietendus riigi - või rahvusooperis;
• Hundertwasseri maja;
• mõni iidne ujula koos saunadega;
• Donauturm;
• surnuaed ja matusemuuseum.

Kuna peab jääma ka aega mõtete kogumiseks ja elamuste talletamiseks, siis liiga palju uusi muljeid pole hea. 

Seitsmes päev Viinis

Plaan sõita Viini kesklinnast natuke eemale, et vaadata viinamarja välju ja maitsta kohalikku veini. Päikest ikka ei ole - väga lootsin, et tänaseks taevas pilvitu. (Järgneb)

Kuues päev Viinis

Suures hotellis rikkalik hommikusöök ja jalutuskäik turule - nii algab taas ühks pilvine päev, õnneks ei saja, kuid õhk on jahe ja karge. Valin oma plaanitud maitseained ja kümne euro eest saan neid üsna palju, lisaks degusteerimise tasuks ostan ka peotäie magusaid metsapähkleid. Veel on aega hotellitoa vabastamisega, jalutan veel veidi mööda tänavaid ja sooritan mõned sisseostud: saan omale uue kleidi ja pluusi ja soolatopsid. Head kohvi pakub Budapest Bistro, lisaks pisikesi magusaid saiakesi - mida rohkem ostad, seda odavamalt ampsu saad. Tõesti armas väike kohakene. (Jätkub)

Viies päev Viinis

Ärkan oma luksuslikus toas ja sedapuhku pean hommikukohvile minema hotellist väljapoole - see sobib hästi, sest roosa-pruunikirju Aida pakub maitsvat kohvi ja imelist õunatorti, enamat polegi tarvis. Et kodus hiljem ka miski Viini meenutaks, siis teen varajase ostu: saan kolmetosina kena ja praktilise söögiriista omanikuks. Kohvri võin seekord südamerahus hotelli jätta ja ise suunduda Belvedere lossi, mis vaid veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Kuna ka sõber googel-map mängib vahepeal vingerpussi ja näitab ringiga teed, siis jalutan veidi rohkem ja näen ka rohkem: uudistan tee peal ühte kirikut. Muidugi nägemist väärt on ikka loss ise ja siis veel suurepärased maalid. Võtan omale seekord ka audiogiidi, mida lunastatakse mulle vaid ID-kaardi vastu. Klimt ja Schiele ja teised uhkete saalide seintel - vaatan maale ja imetlen akendest imelist vaadet lossi õuele. Aeg-ajalt piilub päike ja muudab selle uhkuse veel pidulikumaks ja veel säravamaks. Tunnen, kuidas küllastun, on aeg tagasi jalutada, et koos kohvriga uude hotellituppa kolida. 

Kuna järgmine peatuspaik asub otse metroopeatuse kõrval, siis on õige ja viimane aeg sõita loomaaeda. Jõuangi kohale just viimasel tunnil enne sulgemist. Enam üllatab mind arhidektuur: ka loomaaed on pärit nn vanast ajast, aga kohati liigagi kaasajastatud. Ükte käiku sisenedes ehmatan end poolsurnuks: seisan silmitsi suure lõviga ja meie vahemaa on vaid meeter või kaks. See pole võimalik! - ütleb mu mõistus ja tardun hetkeks. Õnneks tuvastan lõpuks ikkagi klaasi meie vahel ja ohkan kergendatult. Enne pilkast pimedust jõuan tagasi.

Neljas päev Viinis

Seekord ometi ärkan äratuskellata õigel ajal, et täpselt kell koheksa alustada hotellis hommikusöögiga, mis on kahtlemata parim osa selle öömaja juures, muidu meenutab hoone pigem üliõpilaste ühikat ja seda ta ka osaliselt on. Kuigi kohviaparaat pakub laias valikus erinevate nimedega jookse, siis õiget kohvi saab ikka vaid õigest Viini kohvikust - hotelli kohvid meenutavad pigem lahustuva pulbri jooki, Aga söök on piisavalt mitmekesine ja maitsev ning mitvevärvilised kohvitassid ja taldrikud laual  väga armsad.

Otsustan minna lähedale jalakäiate tänavale, et osta sealt kohvikapsleid koju kaasa ja külastada kena vaatega veinibaari - kohvikut, turg siin lähedal las ootab veel, sest see jääb just tee peale, kui suundun järgmisse hotelli.  Jalakäiate tänava ääres ahvatleb mind suur jalavarjude kauplus ja ma ei saa ostmata jätta kahte soodsa hinnaga saapapaari - need on just sellised nagu hetkel vajasin. Päeva peale hakkab järjest rohkem vihma sadama ja just saapaid lähebki tarvis. Veel mõned ostud ja hommikune aeg on otsas. Hotellis pakin kärmesti kokku oma asjad kohvrisse ja jalutan järgmise öömaja suunas. Tee peale jääb ette jälle üks kena iidne kohvimaja - valin koduse pasta praetud munatükikestega ja veedan mõnusalt aega. Sõber mobla juhatab mind peagi edasi ja pärast jalutuskäiku otsustan tänavakohvikus varikatuse all pannkoogiribadega supi süüa ja lihtsalt vihmast Viini jälgida. Uus hotellituba on avar ja luksuslik, toas on vann ja kööginurk, patt oleks kohe jälle linna peale tormata - istun netis ja otsin spaade ja termide võimalusi, aga internett on aeglane ja ahvatlevaid valikuid pole.

Kuidagi peab ju päeva ikkagi meeldejäävaks muutma. Sõidan trammiga linna ja istun ümber teise trammi, mis teeb giidituuri mööda ajaloolist ringteed. Kollastest tillukestest kõrvaklappidest kuulan venekeelset hoonete tutvustust... Abiks ikka, et Viinis paremini orienteeruda. Kohe trammilt väljudes leian end pisikeselt vanakraami täikalt, uudistan natuke ringi ja suundun juudikvartalisse, kus tutvun juudimuuseumiga. Mingit erilist elamust tilluke muuseum ei paku, aga vanalinna tänavad ja väljakud on küll kenad. Õhtuks on varuks jällegi üks iidsetest kohvimajadest, kus maitsen ära guljašš-supi ning hilisõhtul soojendan hotellitoas vorstikesi veini kõrvale ning lõõgastun soojas šampoonivahu vannis. See siis ongi minu Viini spaa. 

Kolmas päev Viinis - teatripäev

Hommikusöök pubis

On pühapäev ja magan pühapäevaselt kaua, sest sel hommikul tukuvad ka Viini kohvikud veel. Kella üheksa ajal võtan teekonna ette, et kodus  varem välja otsitut kohvimaja külastada, aga juba umbes ülejärgmisel tänavanurgal muudan meelt ja astun avara, kuid inimtühja pubi uksest sisse. Tellin hommikusöögiks praetud munad ja muu, mis sinna juurde kuulub. Oh, milline muusika 80ndate algusaastatest! Kas see tõesti oli kõik 35 aastat tagasi?  Kes oleks siis võinud arvata, et kord istun Viinis ühes pubis ja kuulan hommikukohvi juues kord taas just neid  lemmiklaule.

Oh, milline muusika!

Pean plaane, et mida pilvise päevaga peale hakata. Mööda tänavat jalutades ja pisikestest armsatest vanadest majadest pilte plõksides avastan teatri, lähen hotellituppa tagasi, kus surfan veidi netis ning idee on sündinud. Nüüd tarvis see plaan ellu viia. Teen aja parajaks ja lähen koos kohvriga päevasele muusikalile piletit ostma, saan viimase - kolmas rida. Nüüd jõuan parajasti uue hotellini jalutada, kohvri tuppa jätta ja metrooga teatrisse sõita. Enne etendust jääb küll pisut aega, et veidi ringi jalutada ning püstijalakohvikus nälga kustutada. Kammerteatri saal pole  eriti suur, aga suursugune sellegi poolest. Publik   enamuses 50+ ja muusikal homoseksuaalide abielust võetakse väga hästi vastu ning minu meelest on muusikali kunstiline tase kõrge, unustamatu mulje pakub tantsugrupi koomilises võtmes kabaree programm. Rohkem ma Viinis seekord teatrisse ei kipu, sest liiga palju head pole enam hea.

Tüüpiline kahekordne

Restaurant Fromme Helene

Herzilein Wien Lastemood

Üks võimalus hommikusöögiks

Tänavanurgake kammerteatri juures

Teatrisaal, kust vaatasin etendust
La Cage aux Folles

Peale etendust lähen ja maitsen ära Viini snitsli ning kõht saab korralikult täis. Õhtusöögiks ostan hotellituppa kaasa Sacheri torti, üht kuulsamat terves maailmas ning karbikese odavat sushit. Ega ma pimedal õhtul enam tänavale kipugi, sest homme ju ka päev.

Viini snitsel

Õhtueine

Teine päev Viinis

Raekoda

Munch sinisel taustal

Magan end mõnusalt välja ja naudin hotelli kenas stiilses hommikusöögitoas päeva algust koos jaheda ja maitsetu kohviga, aga muidu on kõik suurepäarane ja kui jõuan viie minutiga võimsa uue (õigemini viimati ehitatud) raekoja ette, kus paistab päike, mängib muusika ning kõik inimesed naeratavad, siis  midagi enamat ei oskagi tahta. Võtan sihiks täna Albertina palee, kus ootamatult lummab mind melanhoolne Munch oma tõsidusega, tumedad pildid mürkrohelisel  või õhtusinisel seinal mõjuvad nagu karje. Karje õnnele sünni ja surma vahel - elu võib ju lõbus olla ka nii, et sa pole eales õnnelik. Loen seintelt kunstniku mõtteid nii inglise kui ka saksa keeles - need mõjuvad kummituslikult. 

Kui Munch  meenutab mulle Oslot ja Monet Pariisi,  siis Picasso nii Berliini, Amsterdami kui ka Nizzat...Kindlasti alates tänasest hakkab Munch mulle ka Viini meenutama, kuigi see au võiks ikka Klimtile jääda. Omaette helgema elamuse pakuvad Albertina palee uhked saalid, mis on avatud muuseumina. Parajasti kaetakse ühes saalis pulmalistele laudu ja pildistatakse pruutpaari, ka mina ei jäta võimalust kasutamata. 

Pruutpaar Albertina palees

Tassike kuuma šokolaadi

Cafe Landmann

Kuna  lõunasöök piirdub Mozardi tänavakohvikus tassikese kuuma šokolaadiga ja õhtuooteks joon päeva esimese ja ainsa õige kohvi kohvimajas nimega Cafe Landtmann,  siis on õhtuks kõht ikka kohe väga tühi, aga õnneks pole muretsemiseks põhjust, sest päev varem õnnestus mul õhtusöögiks kodutänava Mexiko restoraanis laud kinni panna. Lihtne ja soe grillitud kana-paprika-sibula salat tortillal koos suure kuhja rohelise salatiga kustutab mõneks ajaks nälja, jalutan pool tunnikest jalakäiate alleel, mis on minu meelest laupäeva õhtu kohta liiga tühi, kuid kõrvaltänavad on päris inimtühjad, isegi koeri ega kasse pole luusimas. Seda mõnusam on küünlavalgel retro-kohvikus jalga puhata, et siis veel netis kiidusõnu saanud kodune restoran üles otsida. ... on tõersti lihne ja muljetavaldav, kuid lambaliha pole midagi enamat kui üks kodupraad, mis küll tavaliselt õnnestub hästi. Aga nagu kodus ikka, võib mõnikord kokk toidu vähe üle soolata, Seekord vist oli õhtuks toiduvalmistaja nii väsinud, et terve soolatoos kukkus kastme sisse, isegi küüslaugu seibidel kastmes on vaid soola maitse. Nii tulisoolast kastet pole ma üheski restoranis varem saanud. Riis krõmpsub hammaste vahel ja rasv tilgub suust, aga muidu on maitsev. Ma tõesti usun, et kui teine kord veel peaksin sinna minema, siis on lihtsalt parem päev ja kodune õhkkond seal mulle tõesti väga meeldib.

Läbi pimedate tühjade tänavate jõuan õnnelikuna hotellituppa.

Kodune kõrvaltänava kohvik

Kodune kõrvaltänava pubi

Esimene päev Viinis

Seisan Tallinna lennujaama ees, joon paar lonksu värsket porgandimahla ja pahvin suitsu, ilm on karge ning selge. Lennujaama kaupluses mängib musa: mahe naishääl teatab lauldes, et oma asju ei tohi järelvalvetta jätta. Väljuva lennu väravaesine on kujundatud hubase kohvikuna, kus ma kohvita mõnusalt lennule pääsemist ootan.

Estonian Airi lennumasin üllatab mind, sest reisijate salongi  saab võrrelda bussi omaga ja muidugi miks mitte sõita ilma pingimaabrita: aknats näeb välja ja WC-sse pääseb kedagi äratamata. Jään kohe lennu alguses tukkuma ja mind äratab stjuardess   pakkudes kohvi. Loen läbi kaasavõetud vanad ajalehed: harin end pagulaste teemal. Jah, süürlasele on perekond väga tähtis ja perekonda kuulub praktiliselt kogu lähim suguvõsa, kes tahavad koos elada. Kahjuks jätkusuutlikku ja head lahendust siin tuleviku suhtes pole. 

Mind tervitab vihmane Viin. Kiirrong viib veerand tunniga kesklinna, kust hotellini jääb maad üle kolme kilomeetri jalutamiseks. Nii ma siis astun: ühes käega sõidutan kohvrit ja teisega hoian nutikat, kust jälgin kaarti. Möödun linnapargi väravatest, astun korra Stadtparki sisse ja teen esimese foto. 

Stadtpark

Jalutan mööda kuulsat ringteed, silman suuri väljakuid ja lõpuks jõuan muuseumite kvartalisse. Viin jätab ikka tohtult uhke mulje, siin on Pariisiga võrreldes kuidagi avarust ja õhku rohkem, pigem meenub esmakohtumisel Riia linna, Kui mind  lahutab öömajast vaid viimased 900 meetrit, saab  telefonil aku tühjaks. Seisan hetke nõutult, aga siis otsin kotipõhjast välja paberil linnakaardi ning teekond jätkub. Kõige raskem on õiget maja üles leida: käin edasi-tagasi. Majal numbrit ega väljapaistvat silti pole. Aga uksed on siin suured, mõned isegi väga suured: sobiksid 3-meetristele Kalevipojale näiteks. Minu hotelli juugendstiilis uksed on lisaks ka väga ilusad. 

Tafelspitz

Varajane õhtusöök klassikalises Viini kohvikus, kus teenindus on näiliselt kiire ja asjalik, kuid pidevalt jagab ettekandjast proua vabandusi, et  unustas midagi või lihtsalt ei jõudnud veel  ja tormab pooljoostes mööda kliente aina edasi, Siiski jään jään ülimalt rahule ja Viini rahvustoit tafelpiltz maitseb suurepäraselt.

 Magustoduks söön aga klassikalise õunastruudli juba oma hotelli  tänava restorani keldrisaalis, kus  naudin bluusi ja viinlaste seltskonda. Need prouad ja härrad siin istuvad tihedalt koos nagu üks suur pere, jutustavad kõik omavahel ja viskavad nalja. Kahest esinejas üks meeldib mulle kohe väga ja see mees on Sir Oliver Molly. Aga mitte nii väga, et jääksin ka kontserdi teist poolt kuulama, lihtsalt väsimus tuleb vägisi peale ja meelitab mind hubasesse hotellituppa. Aga teise mehe nimi on Erik Trauner.

Kohvik Eiles

Eiles interjöör

Restoranis Fromme Helene bluusiõhtu

Zentralfriedhof ja Albertina

1874 aastal avatud surnuaed Viinis hõlmab üle 2,5 ruutkilomeetri ja sinna on maetud rohkem kui 2,5 miljonit inimest. Peasissepääsust on paremal üks osa vana juudi surnuaed ja vasakusse nurka jääb uus juudi surnuaed. Keskosas asetsevad muusikute hauad. Surnuaiaga saab tutvuda ka minibussiga ringi sõites.


Albertinaplaz 1 asub Albertina palee, mis on kolmapäeviti avatud kella üheksani õhtul. Sisaldab maailma suurimat graafikakogu, näit u miljon gravüüri ja üle 65 000 akvarelli, ka Klimt ja Picasso.

Viin, viin, viin

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis seekord tegin enne reisi põhjaliku kodutöö. Peale muuseumite ja  hotellide tutvusin põhiliselt neti vahendusel ka linna kohvikute ja restoranidega kuni hiliste tundideni. Aga täna läksin poodi ja ostsin paar reisijuhti, vihiku ja pastakad. Ja siis juhtus nii, et külastasin ka toidupoodi ja roheline nagu ma olen, ei ostnud enam uut kilekotti ning koju jõudes lõhnasid mu raamatud ja pastakad nagu Viini snitsel. Tegelikult oli lugu päris hull: vaja läks laualappi ja sooja vett st püüdsin päästa, mis päästa annab.

Ja tegelik reaalsus on ikkagi see, et umbes poolekilone "Austri silmaringi teejuht" jääb  vist koju ning  üht-teist kirjutan ümber nagu korralik koolilsaps - kodutöö, mis kodutöö ja siis vaatan, mis selle raamatuga edasi teen.

 Graben - jalakäiate tänav, Stephanplatsi keskel on barokne kaktusammas ja väljaku ääres Moderne Haas Haus, mille ülemise korruse kohvikust avaneb kena vaade Viinile. Lähedal asub juudimuuseum.